Chesapeake Bay retriiverid – millal, kuna ja miks – tõu ajalugu

. Autor: T.A. Mölder / Laansalu (kennel Merrilow). Sama artikkel on ka Eesti retriiverite tõuühingu kodulehel.

Chesapeake’i laht (Chesapeake Bay)

Põhja-Ameerikas asub 195 miili pikk ja 3 – 25 miili lai Chesapeake’i laht, mis eraldab kaht suurt USA osariiki, Virginiat ja Marylandi. Tegemist on USA lääneranniku suurima merekääruga mida mööda pääseb Atlandi Ookeanile. Lahte ääristavad olulise tähtsusega sadamad ja sõjaväebaas.

Neil aladel varem elanud indiaanlased nimetasid lahe piirkonda che-sep-ack’iks ehk maaks suure jõe kaldal. Selle järgi on tõug ka nime saanud. Tänapäeval kutsutakse tõugu hellitavalt Chessi‘ks (loe: tšessi).

1608.a uuris kapten John Smith põhjalikult lahega külgnevaid alasid; aasta hiljem saabusid esimesed valged sisserändajad, kes tõid ka oma koerad kaasa.

Newfoundlandi koerte pärand

Tänapäeva suuri ja tugevaid Newfoundlandi koeri vaadates on raske uskuda, et just see tõug on Chesside arengus väga suurt osa mänginud. Njuufad pärinevad Põhja-Ameerikast Newfoundlandi poolsaarelt St.Johni saare piirkonnast.

Algselt eristati seal kahte tüüpi njuufasid:

1.) lühema karvaga koer, kes kandis nime Lesser Newfoundland või St.Johni koer – tema oli arvatavalt mitmete retriiveritõugude sh. Chesapeake Bay retriiverite esivanemaks;

2.) maskuliinsem, karvasem ja suurem koer, kellest pärinevad tänapäeva Newfoundlandi koerad. Mõlema tüübi ühisteeks tunnusteeks olid ujulestadega varustatud varbad ja veekindel karv.

Canton ja Sailor

1807.a toimus Chesapeake’i lahes õnnelik laevahukk. Cantoni-nimeline Inglise laev plaanis sõita tursa-ja puidulastiga Inglismaalt Ameerikasse. Enne ookeani ületamist peatuti veel Newfoundlandil, kus vahetati kaupu ja võeti peale kaks St.Johni koerakutsikat. (Märkusena: tol perioodil tellisid Inglise aadlikud neid koeri Inglismaale). Seejärel suundus laev piki Chesapeake’i lahte ranniku suunas tehes veel peatuse, et puitu peale laadida, kuigi see oli suur viga – alus ei pidanud koormusele vastu ja sattus karile. Meeskond õnneks pääses ja koos nendega ka kutsikad. Üks kutsikatest oli isane, karmima ja punaka karvaga Sailor, ja teine must emane Canton, kes sai nime meeskonna päästnud laeva järgi. Kutsikad olid pärit Newfoundlandi poolsaarelt kuigi erinevatest liinidest. * Suure tõenäosusega tellis need kutsikad Inglismaale saatmiseks lord Malmesbury, kes oli väga aktiivne jahimees ja omas suurt hulka jahikoeri. Tema kasvanduse aluseks olid St.Johni koerad, hiljem sai lordi aretatud tõug nime – labradori retriiver).

1845.a ehk 37 aastat peale laevaõnnetust ilmus J. S. Skinneri raamat “The Dog and The Sportsmen“. Cantonil reisinud George Law kirjeldas sündmusi järgmiselt: 1807.aasta sügisel olin ma laeva pardal. See kuulus mu varalahkunud onu Hugh Thompsonile Baltimore’st. Tugevad tormituuled olid paisanud ühe lähedalasuva laeva karile, laev oli kohe uppumas. Päästepaadiga suundusin ma käsu korras uppuva aluse juurde, et päästa inglastest koosnev meeskond, laeva päästepaadid olid tormiga kõik minema pühitud. Laeva lastiks oli tursakala ning laev liikus suunal Inglismaa-Newfoundland. Laeva pardal oli kaks Newfoundlandi koerakutsikat, emane ja isane, kelle ma päästsin ning hiljem, kui me olime Norfolkis maabunud, olles ise edasi teel Baltimore’i, mõlemad kutsikad Inglise laeva kaptenilt ühe gini eest ära ostsin.

Kuna olin peagi taas merele minemas, andsin isase kutsika, keda kutsuti Sailoriks, idakaldale John Mercerile; ja emase kutsika, keda kutsuti Cantoniks, läänekaldale Sparrow’s Pointi Dr. James Stewartile. Kapten rääkis kutsikate tausta kohta, et nende laeva omanik oli laialdaselt tegutsev Newfoundlandi-suunalisel kaubaliinil ja juhatas oma korrespondeti valima talle paari kõige paremat Newfoundlandi tõugu kutsikat, aga tingimusel, et kutsikad pidid olema pärit erinevatest pesakondadest, ja kutsikad kelle ma talle valisin, olid valitud selle korralduse järgi; isane oli määrdunud punaka värvusega ja emane oli musta värvi. Nad ei olnud suured; karvastik oli lühike, kuid väga tihe; neil olid lisavarbad. Mõlemad saavutasid suurepärase maine veekoerana. Nad olid äärmiselt taibukad kõiges, eriti aga linnujahil. Kuberne Lloyd vahetas ühe oma Merino jäära koera vastu ajal kui oli Merino lammaste järgi oli ülisuur nõudlus ning kui samasuguseid jäärasid müüdi mitmesaja dollari eest isend.

Lloyd viis koera oma valdustesse idakaldale Marylandis, kus Sailori järglased olid veel aastaidki hiljem tuntud kui Sailori tõug. Emane koer elas surmani Sparrow Pointis, tema järglased olid ja on endiselt jahimeeste seas tuntud läbi kogu Patapsco Necki ja Gunpowderi alade ning ka lahest ülevalpool. Ma olen kuulnud nii Dr Stewartit kui ka Mercerit kiitmas mõlema koera erakordset otsustus-ja sooritusvõimet. See on niipalju, kui ma mäletan neist ammustest sündmustest.

John Mercer kirjeldas Sailorit järgmiselt: “… ta oli heast suurusest ja kõrge hoiakuga, loodud tugevaks ja aktiivseks; tähelepanuväärselt lihaseline ning puusadelt ja rinnakorvilt lai; suur pea aga mitte proprotsioonidest väljas; mokad pikemad kui on tavaline sedasorti koertel; värvuselt määrdunud pruun, mõni valge laik näol ja rindmikul; karv lühike ja sile aga ebatavaliselt tihe, rohkem karm kui pehme; saba on täielik, pikema karvaga ja alati kõrgel kantud. Tema silmad olid kummalised: need olid nii heledad, et tekitasid peaaegu ebaloomuliku ilme, midagi sarnast hobuste wail-silmale (nuttev silm); ja on märkimisväärne, et visiidil, mis ma tegin idakaldale pea 20 aastat hiljem pärast Sailori sinna saatmist, nägin ma mitmeid tema järglasi samasuguste kummaliste silmadega.

Esmakordselt võrreldi ida-ja läänekalda koeri alles 1877.a Kodulinnukasvatajate Ühenduse näitusel Baltimore’s. Üllatusega avastasid erinevad kasvatajad, et nad on aretanud sama koera. Neil koertel oli topeltkarv (aitas vastu pidada külmas vees), võimas toomisinstinkt ja väsimatu ujumissoov. Sel näitusel tunnustati mõlema liini koeri kui Chesapeake Bay Ducking koertena (tõlk Chesapeak’i lahe pardikoer). Arvatakse, et Sailori ja Cantoni järglasi ristati veel pointerite, spanjelite, hagijate, pesukarukoerte ja sileda-ning kiharakarvaliste retriiveritega.

1878.a tunnustas Ameerika Kennelklubi esimesena retriiveritest just Chesapeake Bay retriiverit.

1800ndate keskpaigas sai väikesest Carrolli linnast (Baltimore lähistel) paljude kaugetest maadest pärit mõjukate isikute võõrustaja. Presidendid, riigimehed ja jõukad jahiharrastajad käisid vaatamas, kuidas kuulsad Chesapeake’i koerad tööd teevad. Carrolli kohaliku Relvameesteklubi liikmed olid tol perioodil põhilised Chesapeake’de (sihipärased) aretajad ning kirjalike andmeid koerte sugupuude kohta hoiti nende klubis. Kahjuks põles klubi enne 20.sajandivahetust maha ja hävinesid kõik andmed. Harry Weiskittelil on õnneks alles jahilogiraamatud, mille andmed ulatuvad tagasi aastasse 1854. ja kus leidub ka viiteid retriiveritele. Samuti on tema maatükil säilinud mitmeid hauakive lahkunud koertele.

Weiskittel meenutab, kuidas ta käis linnujahil koos oma labradoridega, kes tormasid kohe innukalt jäisesse vette partide järele. Seejärel jälgis ta uhkusega oma Chesapeake’i koeri töötamas, mõnikord sukeldumas kuni 4 jala sügavusele. Jahi lõpuks olid kõik labradorid väsinud ja külmetasid aga Chessidel ei saanud veel küllalt.

,,Ma ei ole kunagi näinud Chesapeake’i loobumas. Nad on sitked, vetthülgava karvaga koerad,” – Weiskittel.

Chesapeake’i lahe paadimehed

Lahe idakalda paadimees ei olnud rikas mees. Tema ja ta koer kuulusid kokku, nad olid üksikud uitajad, erakud. Peremees töötas hooajaliselt, näiteks mõned kuud austriterikkas piirkonnas ja ülejäänud aja jahilinde küttides. Nende elukohaks oli hütike lahe ääres, koer ukse ees vahti pidamas. Mehe kalleim vara oli tema paat, jahipüss, kalastusvarustus ja kõige tähtsam – lojaalne retriiverilaadne koer. Chesapeake’i lahel trotsisid nad tormi ja külma samal ajal linde küttides ja võrke välja tirides. Paadimees oli töönarkomaan ja see suur soov tööd teha kandus üle ka koerale. Tõenäoliselt võitles isemeelne Chessie peremehe kõrval ja vajaduse korral kaitses peremehele kuuluvat.

Selle koera võimalused varajases nooruses teiste koerte ja inimestega suhelda olid väga piiratud, seetõttu olid nad väheselt sotsialiseeritud; samuti ei saanud nad mingisugust jahikoolitust. “Aretamist” suunasid piirkonna karmid tingimused ja peremehe vajadus tubli retriiveri järele – nõrgemad ei jäänud lihtsalt karmides tingimustes ellu. Paadimees ei olnud naisemees (erinevalt farmeritest ja jahiharrastajatest). Oma Chessile paarilist valides ei uurinud ta sugupuusid ega koera välimust – oluline oli vaid see, kui hea oli koer jahil.

Andmed 1800ndate keskpaigast viitavad Chesapeake’i lahe piirkonnas kasutataud suurele hulgale laskemoonale, mida kasutati soistel aladel tohutu hulga partide ja hanede laskmiseks (siis puudusid laskelimiidid). Ühe eduka jahipäevaga võis Chessie retriivida 200 kuni 300 parti ja hane. Tihti käis töö kuni öö saabumiseni.

NB! Värsket liha saada ainult elukutselistelt jahimeestelt/paadimeestelt.

Tõul oli varasemalt mitmeid nimesid, näiteks:

Chesapeake Bay Duck Dog (Chesapeake’ lahe pardikoer),
Brown Winchester (pruun Winchester),
Otter Dog (saarmakoer),
Newfoundland Duck Dog (Newfoundlandi pardikoer),
Red Chester Ducking Dog (punane Chesteri pardikoer).

1887. a oli Chessidel kujunenud kindel värvus – tumepruun punakaspruuni läikega.

1890.a sai tõug ametliku nime: Chesapeake Bay retriiver. Tõugu tunnustai kui esimest Ameerikas aretatud Jahiharrastus Grupi (Sporting Group) koera. Sellest ajast hakati koeri tõuregistrisse kandma ja asutati esimene Chesapeake Bay retriiverite klubi – Baltimore’s Chesapeake Bay Dog Club.

1964.aastal kuulutati tõug Marylandi osariigi ametlikuks vapikoeraks; ta on ka Marylandi ülikooli maskott.

Jahiliin versus näituseliin

Tänu suurepärasele jahioskusele kogus tõug järjest enam populaarsust ja peagi võis leida Chessisid igast USA nurgakesest.

1918.a asutati Ameerika Chesapeake Bay Retriiverite Klubi.

1930-1950ndateks leidus Chesapeake’de kenneleid igalpool USAs. Kahjuks hakkasid kasvatajad tasapisi unustama tõu algset otstarvet. Sel perioodil toimus tõu jagunemine kaheks: näituseliin ja tööliin. Ühel ajaperioodil peeti näituseliini Chessie välimikult üsna kenaks, kuigi põllul ”ei leidnud nad isegi oma saba üles”, vastupidiselt tööliini koertele, kelle tööomadused olid suurepärased aga nende välimik üsna õnnetu (tähtis oli ainult töö ja võistlustelt saadavad punased lindikesed). Sageli ei olnud ühe liini esindajal teise liini alal mitte midagi saavutada. Viimastel aastakümnetel on Ameerika Chesapeake’de Klubi teinud suuri pingutusi, et mõlema liini omadusi ühtlustada. Tulemusena võib leida nüüd hea väljanägemisega Chessisid, kes on edukad jahil kui ka näituseringis.

Esimeseks tõu välimikutšempioniks sai CH Barnum (sünd 1892); jahitšempioniks FC Skipper Bob (30ndad) ning jahi-ja näitusetšemioniks Sodaks Gypsy Prince (1937).

Kasutatud kirjalikud allikad: