FCI aretuseeskirjad (artikkel XII)

Originaal: FCI rahvusvahelised aretuseeskirjad (artikkel XII)
Vabatõlge eestikeelde: kennel Merrilow, oktoober 2016

Loe ka: FCI aretussuunad ja strateegiad

Sisukord:

Sissejuhatus

1. Rahvusvahelise Künoloogilise Föderatsiooni (FCI) rahvusvahelised aretuseeskirjad on siduvad kõikidele FCI liikmes- ja partnerriikidele.

Käesolevad aretuseeskirjad kehtivad kõikidele FCI liikmes-ja partnerriikidele. See tähendab, et paaritada tohib vaid tõukoeri kellel on:

  • tõupärane iseloom,
  • nad on funktsionaalselt ja geneetiliselt terved,
  • nad on registreeritud tõuraamatus või muus FCI poolt tunnustatud andmebaasis.

Lisaks peavad nad täitma alamnõudeid, mis on kehtestatud liikmes- või partnerriigi poolt.

Pärilikkuse mõttes loetakse terveteks need isendid, kes kannavad edasi tõule omaseid väärtusi, tüüpi ja iseloomu ilmutamata kahjulikke pärilikke probleeme, mis võiksid mõjutada järglaste funktsionaalset tervist. FCI liikmes- ja partnerriigid peaksid seetõttu aitama vältida igasuguste tõutunnuste ülearetust, mis viiks funktsionaalse tervise kahjustumiseni.

Koeri, kellel esineb järgmisi probleeme, ei tohi aretuses kasutada:

  • ebakindel iseloom,
  • kaasasündinud kurtus või nägemispuue,
  • huule-ja/või suulaelõhe,
  • tõsised hambumus- ja/või lõualuusüsteemi anomaaliad,
  • PRA,
  • epilepsia,
  • munandi laskumishäire (krüptorhism),
  • ainumunandilisus (monorhism, peitemunandilisus),
  • albinism,
  • mittesoovitav karvavavärvus,
  • diagnoositud on tõsine puusadüsplaasia.

FCI liikmes- ja partnerriigid peavad talletama haigete isendite pärilike probleemide esinemise, nt. HD (pärilik katarakt) või PRA (progresseeruv võrkkesta atroofia), ja tegema kõik, et võidelda nende probleemidega pidevalt ja sihipäraselt; nõudmisel edastama kogutud andmed FCI-le.

FCI teaduskomisjon toetab abi ja nõuga võitluses pärilike probleemidega FCI-d, selle liikmes-ja partnerriike. Teaduskomisjoni poolt väljaantud juhendid on siduvad FCI peakomiteele.

FCI liikmes-ja partnerriikidel lasub aretuspädevus ja vastutus – see tähendab abistamist ja juhendamist tõuaretuses, järelvalvet ning tõuraamatu pidamist.

FCI liikmes-ja partnerriikidel on kohustus kehtestada FCI aretuseeskirjadel põhinevad kohalikud eeskirjad, kus peavad olema sätestatud aretussuunad. Eeskirjad peavad olema mõistlikud ja asjakohased ning arvestama tõugude eripäradega.

Kaubanduslikel aretajatel ja koerte vahendajatel on keelatud tegutsemine FCI liikmes-ja partnerriikides.

2. Aretuskoerte omanike vastastikuseid õigusi ja kohustusi reguleerivad kohalikud siseriiklikud seadused, kohalik kennelorganisatsioon, selle alla kuuluvad tõuklubid või ühendused, ning eraõiguslikud lepingud. FCI aretuseeskirjad rakenduvad juhul kui puuduvad muud määrused ja kokkulepped.

Kasvatajatele ja aretusisaste omanikele on tungiv soovitus enne igat paarituskorda vormistada kirjalik leping, kus on selgelt määratletud mõlema poole rahalised kohustused.

Koera omanik on isik, kes on omandanud koera seaduslikul teel, omab koera ja saab seda ametlike dokumentidega tõestada (nt. tõutunnistus).

Isase koera valdaja on isase koera omanik või omaniku poolt volitatud isik, kellel on samaväärne õigus pakkuda isast koera aretuseks.

Aretusemase transport ja ülalpidamiskulud

3. Soovitavalt peaks emast koera isase juurde ja tagasi viima koera omanik ise või tema usaldusisik. Kui emane koer peab viibima mitmeid päevi isase valdaja juures, tasub emase omanik tekkinud kulutused toidule ja ülalpidamisele, vajadusel ka veterinaarsed kulud ja kõik kahjud, mis on tekkinud elu- või kasvanduse ruumidele, samuti ka emase koera tagasisaatmise kulud kui tarvis.

Vastutus

4. Inimene, kes majutab ja hoolitseb koera eest, on sel perioodil, vastavalt erinevate riikide seadustele, täielikult vastutav koera poolt kolmandatele osapooltele tekitatud kahjude eest. Isase valdaja peab seda kõike arvesse võtma nt. omale kindlustust vormistades.

Aretusemase hukkumine/surm

5. Juhul, kui emane koer peaks hukkuma isase koera valdaja hoole all olles, on isase valdaja kohustatud tagama lahkamise ja surmapõhjuse väljaselgitamise tunnustatud veterinaararsti poolt. Isase koer valdaja kohustuseks on teavitada emase koera omanikku võimalikult koheselt emase koera surmast ja selle põhjustest. Kui emase koera omanik peaks soovima näha oma hukkunud koera, siis ei tohi isase valdaja seda kuidagi takistada.

Peaks surm olema põhjustatud valdaja hooletusest, on valdaja kohustatud hüvitama aretusemase kaotuse. Kui aga selgub, et isase valdaja ei ole mingil moel surma eest vastutav, on emase koera omanik kohustatud hüvitama isase valdajale kõik emase koera surmaga tekkinud kulutused.

Aretusisase kasutamine

6. Isase valdaja tohib paaritada emast koera vaid eelnevalt lepingus kirjeldatud isasega. Kui valitud isane ei ole võimeline paarituma, ei tohi teda asendada teise isasega ilma emase omaniku eelneva nõusolekuta.

Planeerimata paaritus

7. Juhul kui emase koera paaritab ära lepingus mittekirjeldatud isane (olles isase valdaja hoole all), peab isase valdaja teavitama sellest emase omanikku ja hüvitama kõik ebasoovitavast paaritusest tekkivad kulutused.

Planeerimata paarituse korral on keelatud emast samal jooksuajal uuesti paaritada algselt valitud isasega. Sellistel juhtudel ei tohi isase valdaja võtta tasu paarituse eest (või muud samalaadset tasu).

Paaritusleping

8. Isase koera valdaja kinnitab paarituslepingus kirjalikult, et paaritus toimus kokkulepitud aretusisasega. Oma allkirjaga tõendab valdaja, et ta oli paarituse juures. Kui kohalik kennelorganistasioon nõuab vastavaid paarituslepinguid näha, siis on emase koera omaniku kohustuseks tagada need korralikult täidetuna koos isase valdaja allkirjaga.

Paaritusleping peab sisaldama vähemalt järgmiseid andmeid:
a) Aretusisase nimi ja tõuraamatu number.
b) Aretusemase nimi ja tõuraamatu number.
c) Isase koera valdaja nimi ja aadress.
d) Emase koera valdaja nimi ja aadress paarituse ajal, ja kuupäev, mil emane koer osteti/omand läks üle (valdaja puhul).
e) Paarituse koht ja kuupäev.
f) Isase koera valdaja ja emase koera omaniku allkirjad.
g) Isase koera valdaja kohustus on anda tasuta koopia oma isase koera tõutunnistusest emase koera omanikule, kui kennelorganisatsioon, kuhu kuulub emase koera omanik nõuab sellest koopiat.

Paaritustasu isase koera valdajale

9. Isase koera valdaja võib keelduda allkirjastamast paarituslepingut enne kui pole tasutud täielikult kokkulepitud paaritustasu. Isase koera valdaja ei tohi hoida emast koera enda juures tagatiseks.

10. Kui väljavalitud isane ei suuda misiganes põhjusel emast paaritada või kui emane ei taha, siis on isase koera valdajal õigus tasudele, mida kirjeldatakse peatükis nr.2. Kuid isase valdajal pole enam õigust paaritustasule.

Juhul kui ühiseks kokkuleppeks oli alimentkutsikas, peab see olema sätestatud kirjalikus lepingus enne paaritust.
Alimentkutsika leping peab sisaldama järgmist infot:
a. kuupäev, millal isase koera omanik peab alimentkutsika valima.
b. kuupäev, millal isase koera omanik saab valitud kutsika endale tuua.
c. kuupäev, millal on viimane kuupäev alimentkutsika valimiseks (peale seda valiku esmaõigus aegub).
d. kuupäev, millal isase koera omanik saab valitud kutsika endale tuua (peale seda ta õigus kutsikale aegub).
e. leping transpordikulude katmiseks.
f. lepingupunkt juhuks, kui pesakond ei ole elujõuline (kõik kutsikad surevad), sünnib üks kutsikas, või alimentkutsikas sureb enne isase omanikule loovutamist.

Aretusemane jääb tühjaks (ei tiinestu)

12. Kui paaritumine toimus, on isase koera valdajal õigus eelnevalt kokkulepitud paaritustasule. Märkus: paaritumine ei garanteeri emase koera tiinestumist.

Kui emane jääb tühjaks, siis on isase koera omaniku vaba valik, kas pakkuda korduvpaaritust või tagastada teatud osa paaritustasust. Kõik see tuleb enne paaritust kirjalikult omavahel kokku leppida. Korduspaarituse õigus aegub…

  • isase koera omaniku surma korral,
  • isase koera omandi üleminekul,
  • emase koera surma korral.

Emase koera omanikule tuleb tagastada kogu paaritustasu juhul kui isane koer oli paarituse perioodil viljatu (tõestamine spermaanalüüsiga).

Kunstlik viljastamine

13. Kunstliku viljastamist ei tohi praktiseerida emaskoertel, kes pole varem ise poeginud. Erandeid tohivad teha, vaid teatud juhtudel, kohalikud kennelorganisatsioonid (nii isas-kui emaskoertele).

Kui aretusemane viljastatakse kunstlikul teel, peab veterinaararst, kes kogus isaskoera sperma, kirjalikult tõendama kohalikule kennelorganistasioonile, et kogutud jahutatud/külmutatud sperma kuulub valitud aretusisasele. Lisaks, peab aretusisase valdaja andma emase koera omanikule tasuta dokumendid, mida on kirjeldatud punktis nr.8 (paaritusleping).

Aretusemase omanik tasub kõik kunstliku viljastamise ja spermakogumise kulud.

Veterinaararst, kes viib läbi kunstliku viljastamist, peab kennelorganisatsioonile kuhu kuulub emane koer, tõestama et kasutatud sperma kuulub nimetatud aretusisasele. See tõend peab, lisaks muule olulisele, sisaldama viljastamise aega ja kohta, aretusemase nime, tõuregistri numbrit ning emase koera omaniku nime ja aadressi.

Isase koera omanik peab adma emase koera omanikule koos vet.arsti tõendiga ka allkirjastatud paarituslepingu.

Aretuslaen (rendileping)

14. Isik, kes on emase koera omanik paarituse hetkel, loetakse pesakonna kasvatajaks. Emas-või isaskoera aretusõiguse võib lepinguga üle kanda kolmandale osapoolele (nn. rendileping). Rendileping peab olema kirjalikus vormis.

Kirjalik rendileping tuleb enne planeeritavat paaritust esitada kohalikule tõuraamatu pidajale (kennelorganisatsioonile) või vajadusel tõuklubile. Lepingule tuleb lisada klausel, et pesakond kindlasti registreeritaks tõuraamatus. Lepingus peavad selgelt olema välja toodud mõlema osapoole õigused ja kohustused.

Emase rentnik on tema ajutine omanik, kes hooldab emast koera alates kutsikate sünnist kuni võõrutuseni.

Põhitõed:

15. Kahe samast tõust koera järglased loetakse alati tõukoerteks ja neil on õigus FCI poolt tunnustatud tõutunnistusele (kohalikul kennelorganisatsioonil ei ole õigust seda keelata-piirata).

Kutsikad tuleb müüa/anda isikule, kes on export tõutunnistusel märgitud omanikuks.

16. FCI poolt tunnustatud tõutunnistus tõendab koera põlvnemist, kuid mitte koera kvaliteeti.

Pesakonna registreerimine tõuraamatus

17. Tiine emaskoera uus omanik, juhul kui ei eksisteeri muid lepinguid, on automaatselt kogu pesakonna kasvataja.

18. Iga FCI liikmes-või partnerriigis sündinud koer tuleb püsivalt ja võltsimiskindlalt märgistada; märgistuse nr. peab olema kirjas tõutunnistusel.

Reeglina, registreeritakse pesakond emase koera omaniku elukohajärgses kennelorganisatsioonis (résidence habituelle) ja pesakond hakkab kandma kasvataja kennelnime.

Kui emase koera omaniku elukohariiki ei ole võimalik seaduslikult määrata, võib pesakond sündida ja registreerida riigis, kus emase koera omanik paarituse hetkel elab, kuid ainult järgnevatel juhtudel:

  • emane koer vastab kõikidele kohalikele aretuse erinõuetele (täidetud paaritamise ajaks),
  • emase omanik annab tagatiseks oma elukohatõendi koos klausliga, et ta plaanib elada samas riigis veel vähemalt järgmised 6 kuud (kordagi lahkumata).

Kui need nõuded on täidetud, peab kohalik kennelklubi, kus emase koera omanik elas emase koera paarituse hetkel, registreerima pesakonna oma tõuraamatus, ning väljastama kasvataja kennelnime ja aadressiga tõutunnistused.

Erandid kehtivad riikidele, kus ei ole FCI poolt tunnustatud tõuraamatut/kennelorganisatsiooni. Sellel juhul on kasvatajal õigus registreerida pesakond mõne muu FCI poolt tunnustatud riigi tõuraamatus.

Pesakonna kõik kutsikad tuleb üheaegselt kanda tõuraamatusse.

Tõutunnistus -mis on vaid põlvnemise tõendamiseks- peab sisaldama õigeid admeid pesakonna esivanemate kohta.

Tavaliselt paaritab emase koera samal jooksuajal vaid üks isane. Juhul, kui on toimunud paaritus mitme isasega, peab emase omanik omal kulul, DNA-testidega tõendama kutsikate põlvnemise.

DNA proovi kogumiseks peab koeral olema teda identifitseeriv mikrokiip või tätoveering, mida vet.arst on kohustatud enne proovi võtmist kontrollima ja tõendama. Sama protokoll kehtib ka kõiki teisi terviseuuringuid läbi viies. DNA-testi tulemusel peab kirjas olema koera id (mikrokiibi või tätoveeringu number).

Liikmesriikide aretuseeskirjad

19. Liikmes-ja partnerriikide aretuseeskirjad võivad olla tunduvalt põhjalikumad FCI üldistest reeglitest, kuid ei tohi minna nendega vastuollu.

Kokkuvõte

20. Käesolev, 1979.a. Monacos kinnitatud FCI rahvusvaheline aretuseeskiri on ülevam 1934.aastal sätestatud reeglitest. Juhul, kui antud teksti sisu tõlgendatakse mitmeti, on määravam saksakeelne dokument.

Kinnitatud FCI peakomitee poolt 11. ja 12. juunil 1979 Bernis. Inglisekeelne tõlge kinnitatud õigusliku komisjoni poolt Winterhuris 22. jaanuaril 1990. 
Parandused kinnitati Zürichis novembris 2008. Parandusettepanekud kehtivad 1. aprillist 2009.

Loe ka: FCI aretussuunad ja strateegiad