Originaal: www.fci.be/medias/ELE-REG-STR-en-451.pdf.
Aretusstrateegiad kinnitati FCI aretuskomitee poolt Napolis, 23. mail 2009. Dokument kinnitati FCI peakomitee poolt Madridis, veebruaris 2010.
Vabatõlge eesti keelde: kennel Merrilow, oktoobris 2016
Loe ka: FCI aretuseeskirjad (artikkel XII)
1. Sissejuhatus
Koerte aretuse eesmärk on hea tervise juures isendid, kellel on tõule tüüpiline kehaehitus ja iseloom, ning kes elavad nii omaniku kui ühiskonna rõõmuks pika ja õnneliku elu, muidugi seda ka koera enda heaolu silmas pidades. Aretustöö peaks toimuma nii, et see tagaks aretusemasele ja tema järglastele parimad tingimused.
Teadmised, ausus ja koostöö -nii rahvuslikul kui ka rahvusvahelisel tasemel- on koerte aretuse alustaladeks.
Kasvatajad peaksid nägema aretuspaari väärtust, kuid samaaegselt hindama koeri ka individuaalselt.
FCI liikmed ja lepingulised partnerid peaksid korraldama kasvatajatele, eelistatult iga-aastaselt, harivaid loenguid. Soovituslikum on kasvatajate harimine, kui rangete aretuse erinõuete kehtestamine, mis võib kergesti lõppeda geneetilise mitmekesisuse vähenemisega, aretusest suurepäraste tõuesindajate väljapraakimisega ning kaugenemisega südametunnistusega kasvatajatest.
Kasvatajaid ja tõuklubisid peaks julgustama koostööle geeniteadlastega, et vältida vanemate kombinatsioone liinidest, mille tulemusena võivad sündida haiged järglased. Kõik aretusse valitud koerad või koerad, keda uuritakse pärilike haiguste suhtes, peavad olema identifitseeritavad (mikrokiip või tätoveering).
Kasvatajad peaksid järgima oma tõu standardit; igasugustest liialdustest tuleks hoiduda.
2. Aretuses peaks kasutama vaid kliiniliselt terveid ja funktsionaalselt toimivaid tõule omase konformatsiooniga isendeid; st. vaid neid koeri, kes ei kannata ühegi tõsise terviseprobleemi käes ega ole funktsionaalse puudega.
(Tõlkija märkus: funktsionaalne puue ehk takistus võib olla sensoorne, motoorne, tingitud piiratud orienteerumisvõimest, vanusest, piiratud nägemisest, kuulmisest või muust puudest, mis on omandatud või kaasasündinud.)
2.1. Kui aretuskoera lähimate sugulaste seas esineb mingi pärilik terviseprobleem või funktsionaalne puue, tuleks paariline valida liinist, kus ei esine sama puuet või esineb seda väheselt. Kui probleemi tuvastamiseks on olemas DNA-testimise võimalus, siis tuleks seda kasutada vältimaks probleemikandjate paaritamist (vt. punkt 5).
2.2. Vältima peaks kombinatsioone, mille puhul on teada, et see toob kaasa tõsised terviseprobleemid, funktsionaalse puude või järglaste kahjustamise.
2.3. Kasutama peaks vaid veatu ja tõule omase iseloomuga koeri, kes ei ole tavapärases, provotseerimata olukorras, ilma põhjuseta üliarad ega agressiivsed.
3. Säilitama või pigem laiendama tõu geneetilist mitmekesisust, vältima matadoorlust ja lähisuguluspaaritusi. Mitte kunagi ei tohiks omavahel paaritada õde-venda, ema-poega või isa-tütart jt. sarnaseid kombinatsioone.
Üldise soovituse kohaselt ei tohiks ühegi koera järglaste arv 5-aastase perioodi vältel tõusta kõrgemale 5%-st kogu tõus registreeritud kutsikate arvust. Tõu arvukust tuleks vaadelda laiemalt, st. mitte ainult kohalikul tasemel, seda eriti väiksemaarvulistes tõugudes.
4. Uuringute tulemused, nii positiivsed kui negatiivsed, peaksid olema avalikus registris kättesaadavad. Tulemusi peaks kasutama paremate aretusvalikute tegemisel.
4.1. Uuringute tulemused (millel põhineb koera aretusväärtus) võiks võimalusel lisada digitaalsesse andmebaasi. Seda selleks, et saaks aretuskoeri valida nii fenotüübi kui ka genotüübi põhjal. Üldise reegli järgi peaks iga aretuspaari väärtus olema oma tõu keskmisest kõrgem.
4.2. Vajaminevad uuringud tuleks teostada vaid aktuaalsetele probleemidele ja tõugudes, kellel mingi probleem mõjutaks märgatavalt järglaste elukvaliteeti.
5. Pärilike haiguste tuvastamiseks mõeldud DNA-testide tulemusi peaks võtma arvesse vältimaks haigestunud koerte kasutamist, kuid haigeid/kandjaid isendeid ei pea siiski täielikult aretusest väljaarvama. Retsessiivselt päranduva probleemi kandjat (heterosogüütne) võiks paaritada ainult sama probleemi suhtes uuritud ja puhta tulemuse (Clear) saanud koeraga.
6. Iga koer peaks suutma paarituda loomulikul viisil. Kunstliku seemendust ei tohiks asendusena kasutada koertel, kes ei ole füüsiliste puudujääkide tõttu võimelised paarituma. Emane koer tuleks edasisest aretusest välja jätta juhul, kui ta ei suuda anatoomilise iseärasuse või puuduliku poegimistegevuse tõttu iseseisvalt järglasi ilmale tuua või nende eest hoolt kanda (iseloomuviga või piimaeritusrefleksi puudumine).
7. Aretusprogrammides peaksid kõik terviseprobleemid omama samapalju tähelepanu probleemidega, mida saab tuvastada DNA-testide või muude sarnaste uuringutega.
8. Üldise reeglina ei tohiks aretusprogrammiga tõu populatsioonist välja arvata üle 50% isenditest; aretusmaterjal tuleks valida parima poole seast.
9. Iga aretustöö miinimumiks on tagada kutsikatele õige toitmine, kasvukeskkond ja sotsiaalsuse arendamine emakoera, kasvataja jt. poolt.
Detailsemad juhised leiab siit: FCI rahvusvahelised aretuseeskirjad (artikkel XII)